Evangeelium
Evangeelium on rõõmukuulutus, hea sõnum ehk rõõmusõnum (kreeka εὐαγγέλιον, euangelion; eu- "hea", -angelion "sõnum"), mida kasutatakse Uue Testamendi 4 esimese raamatu ja mitme apokrüüfilise teose üldnimetusena.
Piibel[muuda]
Issanda Jumala Vaim on minu peal,
sest Issand on mind võidnud;
ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele,
parandama neid, kel murtud süda,
kuulutama vabastust vangidele
ja avama pimedate silmi,
2 kuulutama Issanda meelepärast aastat
ja meie Jumala kättemaksu päeva,
trööstima kõiki leinajaid,
3 andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel,
rõõmuõli leinarüü asemel,
ülistusrüü kustuva vaimu asemel,
et neid nimetataks "Õigluse tammedeks",
"Issanda istanduseks",
millega ta ennast ehib.
- Jesaja raamat, 61:1-3
- Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas."
- 19 Ja ingel vastas talle: "Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees, ja mind on läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle seda rõõmusõnumit."
- Luuka evangeelium, 1:18-19
- Ja Jeesus vastas neile: "Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud:
pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad,
pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad,
surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit
23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!"
- Luuka evangeelium, 7:22-23
Proosa[muuda]
- "Ärge otsustage uisapäisa, ütlevad evangeelium ja härra kardinal," lausus Athos.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap., 1977, lk 432
- Dialektika asemele astus elu ja teadvuses hakkas hoopis midagi muud välja arenema.
- Tema padja all seisis evangeelium. Ta võttis selle masinlikult. See oli Sonja raamat, sama raamat, millest ta temale tookord Laatsaruse ülestõusmisest ette luges. Sunnitöö alguses mõtles ta, et Sonja piinab ta usuga surnuks, teeb evangeeliumist alatasa juttu ja käib temale raamatute lugemisega peale. Kuid ta suureks imestuseks ei teinud Sonja sellest kunagi juttu ega pakkunud temale kordagi evangeeliumi. Tema ise palus selle temalt veidi aega enne oma haigust ja Sonja tõi talle raamatu vaikides. Tänini polnud Raskolnikov seda veel kordagi lugenud.
- Fjodor Dostojevski, "Kuritöö ja karistus". Epiloog II, tlk A. H. Tammsaare. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 522
- "Teie olete kole ateist!" hüüdis Voitinski ja kõõksus naerda. "Ususalgaja!"
- "Aga evangeelium?" hüüdis Slopašev vahele.
- "Anti evangeelium inimestele? Olid need tõesti mingisugused inimesed, kellele teda alguses kuulutati?" küsis Kulebjakov. "Kes olid tema esimesed poolehoidjad? Naised ja orjad. Oli naine või ori siis inimene? Teie unustate, et kirjutatudki on: minge ja kuulutage kõigele loomale. Tähendab: evangelistid olid sama targad kui Tolstoigi: nemad tundsid oma karjalambukesi…"
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, peatükk 26; Tartu: Noor-Eesti, 1929, lk 390
- [Ješua:] "Need head inimesed," alustas vang, lisades kiiresti: "hegemoon," ja jätkas: "pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab."
- Saabus vaikus. Nüüd vaatasid mõlemad valust piinatud silmad vangi raske pilguga.
- "Kordan sulle, ja viimast korda, ära teeskle hullu, röövel," lausus Pilatus leebelt ja ühetooniliselt, "sinu juttu pole palju kirja pandud, kuid nendest ülestähendustest piisab, et sind üles puua."
- "Ei, ei, hegemoon," ütles vang — ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna —, "see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. Põleta ära oma pärgament, ma palun sind, vannutasin ma teda. Aga ta kiskus mul selle käest ja jooksis minema."
- "Kes see oli?" küsis Pilatus põlastavalt ja katsus meelekohta.
- "Levius Matteus," oli vang meelsasti nõus seletama. (2. ptk, "Pontius Pilatus", lk 23)
- "Kuidas ma ometi ei märganud, et ta jõudis nii pika loo kokku keerutada? …" mõtles Bezdomnõi imestunult. "Õhtu on ju käes! … Aga vahest ei rääkinudki tema, ma lihtsalt jäin magama ja nägin seda kõike unes?"
- Küllap rääkis seda kõike siiski professor, muidu tuleb eeldada, et sedasama nägi unes ka Berlioz, sest ta ütles välismaalasele teraselt näkku vaadates:
- "Professor, teie jutustus oli erakordselt huvitav, kuigi ta ei lähe sugugi ühte sellega, mida räägitakse evangeeliumides."
- "Taevas hoidku," vastas professor heatahtlikult muiates, "teie ju ometi peaksite teadma, et evangeeliumides kirjeldatud sündmused on puhas väljamõeldis! Kui juba evangeeliume võtta ajalooallikatena …" Ta muigas veel kord, ja Berliozil jäid sõnad kurku kinni, sest just sedasama oli ta rääkinud Bezdomnõile, kui nad piki Bronnaja tänavat Patriarhi tiikide poole jalutasid. (3. ptk, "Seitsmes tõestus", lk 43)
- Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita, Tallinn: Eesti Raamat, 1968
- 2. Inimestel olgu alati käepärast kolm mõõtu: söögikartul, seemnekartul ja seakartul. Nendega mõõdetagu maailma. Võtku see kõik omajagu aega.
- 3. Seakartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus. Kartul püsigu kevadeni. Kevadel kartul idutatagu. Iduga sirgeldatagu oma nabale: Idu tataguu!
- 4. Nõnda lõppegu eestlase evangeelium. (lk 223-224)
- Valdur Mikita, "Lindvistika", Vara: Välgi metsad, 2015
